Kommenteeri

Inimesed on asendamatud

Nii kummaline, kui see ka pole, on ühe asja, olendi või nähtuse ilmsiks ja nähtavaks tulemiseks, muudatusteks vaja teisi. Või mida Sina arvad?
Täna hommikul oma tavapärast jalutuskäiku ja kõndimismeditatsiooni tehes tabasin end mõtiskluselt, et ühe asja, sõna, tähenduse, nähtuse, olukorra ilmsiks ja nähtavaks tulemiseks on vaja teisi.

See üks võib olla miski või keegi ja nii samuti on teisega. Näiteks lapse kui uue ilmakodaniku ilma tulemiseks on vaja vähemalt kahte inimest. Täpsemalt küll kahte erinevat tüüpi rakku ja kahte erinevat inimest ehk rakkude, bakterite ja viiruste kogukonda. 

Nähtuste, mõtete ja tunnetega on sama lugu. Miski on, kuid sellest teada andmiseks, sellest aru saamiseks, selle mõistmiseks, selle kirjeldamiseks on vaja abiks teist inimest, nähtust, vahendit ja meetodit.

Universaalne vahend, et miski nähtavaks ja teadvustatuks teha või tuua, on keel oma täies hiilguses. Hääletu, kuid võimas kehakeel - miimika, poosid, puudutused. Helisev keel kõnes ja tekstina, laulu ja muusikana, millele sisu ja sügavuse annavad sõnad ning mille voogu suunab hääle toon, kõla ja tempo.

Eetilisi väärtusi kui omadusi uurides avastasin, et neid on vaja inimesel oma vajaduste täitmiseks, ja nad ei asunud ise elumaailma eetiliste väärtuste tähendustasandil, vaid ilmnesid hoopis teistel tasanditel ning nendest aimu saamiseks oli vaja teisi tähendustasandeid. Paras maatriks.

Niisiis, me vajame üksteist ja ühtesid asju teiste asjade tegemiseks ning ühtesid sõnu teiste sõnade kirjeldamiseks ning nende tähendusest aru saamiseks. Meeldigu see meile või mitte.

Õppimisprotsessis, olgu see nõustamine, paari- või pereteraapia, grupikoolitus, mentorlus, coaching või supervisioon, on kõik osalejad või osapooled õppijad. Kõik mõjutavad üksteist. Erinevused seisnevad indiviidide isiksuseomadustes, närvisüsteemi eripäras, teadmuses, pädevuses, rollis, rolliteadlikkuses ja eetikas. Erisustest tulenevalt on mõju, selle proportsioonid ja olemus ette ennustamatud ja ilmsiks tulemiseks ehk muutuste nähtavaks tulemiseks vajavad aega. Seega, õppimine on protsess, mis vajab aega ja kedagi, kellegi teise mõjutust, müksamist või nügimist, eelnevat teadmust ja kogemust ette ning kõrvale.

Ai, kui oluline ja vastutusrikas roll on lapsevanemal! Lapse eest hoolitsemine 24/7, magamatus, väsimus, sõpradekadu, argipäeva rutiin ja muud mitte ootuspärased nähtused ja olukorrad elus. Täielik kaos. Kuidas saab see kogemus olla mulle vajalik? Kuidas end aidata ja mida sellest õppida? Või mida see mulle õpetab? Milliseid teadmisi ja oskusi vajan selleks, et sellest kogemusest osata õppida?

Oi, kui põnev ja samas keeruline roll on lapsel! Kõik on hiina ehk tundmatus keeles, täieik abitus ja kontrolli puudumine iseenda ja teiste üle. Karju palju tahad, keegi ei kuula ega tule appi, kui ise ei saa, oska ega suuda. Selle asemel õpitakse/hakatakse beebitreeneriteks, et lapsevanemaid õpetada, kuidas lastega mitte lähedasteks saada ja neid mitte mõista ega nendega arvestada, neid endast eemal hoida, et neis ei tärkaks armastust ja hoolivust teiste vastu ja et nad kasvaksid seest õõnsaks ja pealt kuulikindlaks ning hooliksid vaid iseendast. Ei, ei! Mitte nii! Palun kuulake lapsi! Suhelge lastega! Lapsed õpetavad meile ise, kes nad on, millised nad on ja mida nad vajavad! Oskaksime neid vaid kuulata ja neid mõista!

Milline roll on kutselisel õpetajal? Olgu tema ametinimetus nõustaja, koolitaja, terapeut, coach, superviisor, teadlane - ühes paadis ja ühed teejuhid kõik! Mida kõrgemalt nende rolli vaatad, seda sarnasemad need on ja mida vähem neist tead, seda erinevamad nad tunduvad. Ja ka vastupidi, et mida detailsemalt sa ühe professiooni funktsiooni süvened, seda erinevamad nad on. Aga, õpetajatel on väga oluline ja vastutusrikas roll - lubada ja võimaldada lastel ning täiskasvanutel õppida ja areneda. Kuid seda teha on palju keerulisem ja ebamugavam, kui kõrvaltvaatajana tundub.

Nimelt õpetajad on jõudnud tõdemuseni, et hoolimata laiematest ja sügavamatest teadmistest ning rohkematest kogemustest kui järglastel, teavad nad, õigemini kogu inimkond vaid kübet kogu maailma olemusest ja toimimisest.

Mis siis on tõde ja mis ning kuidas on õige? Õpetajad on silmitsi dilemmaga, kus sa tead midagi rohkem kui sinult abi, nõu ja juhatust palujad, kuid sa pead hoidma end tagasi, et mitte lämmatada oma teadmusega alles kujunevat teadmust ning mitte takistada teise inimese õppimist, sest just tema võib olla see, kes avastab midagi uut ja fundamentaalset maailma kohta. Ole siis tark ja õpeta, kui sa tead, et tegelikult ei teata maailma kohta ikka veel peaaegu mitte midagi.

Õpetamine ja koolitamine nõuab tõsist eetilist pingutust ja on eetiline pingutus. Ja samas ei saa päris ilma õpetajateta ka. Me vajame teisi, et õppida, et saada aru, kas õppimine on toimunud. Teatud mõttes paradoks.

Või äkki just paradoksi me vajamegi, et nii lapsed kui täiskasvanud õpiksid? Teada on, et õppimine nõuab pingutamist ning sellega kaasneb ebamugavus, mõnel lausa valu, põgenemis- ja loobumissoov ning vahel võitlus. Paradoks on võimalus õppida ja koos õppides ning erinevaid asju õppides on suurim võimalus Medici-efektideks. Viimased on võimalused lootusetutest ummikseisudest väljapääs leida või midagi täiesti uut avastada või leiutada.

Oled oodatud õppima ja enda ning maailma jaoks uusi taipamisi looma:

Lisa kommentaar

Email again: